Kes on tuhkur?
_Kirjeldus
Nimi: valgetuhkur (kodutuhkur, frett, rahvapäraselt ka tõhk) ladinakeelse nimetusega Mustela putorius.
Olemus: kiskja e. loomtoiduline. Toitub eelkõige loomsetest valkudest. Tugevate saagiinstinktidega.
Sugukond: kärplased.
Eluiga: 7-10 aastat. On isendeid, kes elanud ka 13-15 aastaseks.
Kehakaal: emastel 0,7-1 kg, isastel 1-2kg. On ka suurema ja väiksema kehamassiga isendeid.
Välimus: tuhkur on umbes 30 cm pikkune (koos sabaga) karvane loomake, kellel on pisikesed ümara kujuga kõrvad ja pikk karvkattega kaetud saba. Tuhkrul on teravad hambad ja pikad kihvad. Karvkatte värvus on varieeruv valgest mustani. Levinum värvus on soobel/pruun.
Iseloom: aktiivne, järjekindel, mõtlev, aeglase arusaamisega, mänguhimuline, sõbralik, seltsiv.
Teiste loomadega: sobib kokku koerte ja kassidega. Murrab närilisi ja linde (kõiki, kellest jõud üle käib, isegi endast mitu korda suuremaid küülikuid).
Kasulik teada: üle keha paiknevad tuhkrul haisunäärmed, mis eritavad tuhkrule iseloomulikku lõhna. Saba all on näärmepaunad, mis ohu või ehmatuse korral pritsivad vaenlase suunas vänget teravahaisulist vedelikku.
Tuhkur on lühinägelik. Tuhkru lemmiktegevus on kraapimine ja kaevamine. Seda tehakse nii lillepottides kui diivani all. Tuhkrukutsikas hammustab pärast uude koju saabumist veel mitu kuud enne kui maha rahuneb.
Täiskasvanud tuhkur on õige kasvatamise korral rahulik ja sõbralik perelemmik, kes ei ole agressiivne oma pereliikmete suhtes..
Olemus: kiskja e. loomtoiduline. Toitub eelkõige loomsetest valkudest. Tugevate saagiinstinktidega.
Sugukond: kärplased.
Eluiga: 7-10 aastat. On isendeid, kes elanud ka 13-15 aastaseks.
Kehakaal: emastel 0,7-1 kg, isastel 1-2kg. On ka suurema ja väiksema kehamassiga isendeid.
Välimus: tuhkur on umbes 30 cm pikkune (koos sabaga) karvane loomake, kellel on pisikesed ümara kujuga kõrvad ja pikk karvkattega kaetud saba. Tuhkrul on teravad hambad ja pikad kihvad. Karvkatte värvus on varieeruv valgest mustani. Levinum värvus on soobel/pruun.
Iseloom: aktiivne, järjekindel, mõtlev, aeglase arusaamisega, mänguhimuline, sõbralik, seltsiv.
Teiste loomadega: sobib kokku koerte ja kassidega. Murrab närilisi ja linde (kõiki, kellest jõud üle käib, isegi endast mitu korda suuremaid küülikuid).
Kasulik teada: üle keha paiknevad tuhkrul haisunäärmed, mis eritavad tuhkrule iseloomulikku lõhna. Saba all on näärmepaunad, mis ohu või ehmatuse korral pritsivad vaenlase suunas vänget teravahaisulist vedelikku.
Tuhkur on lühinägelik. Tuhkru lemmiktegevus on kraapimine ja kaevamine. Seda tehakse nii lillepottides kui diivani all. Tuhkrukutsikas hammustab pärast uude koju saabumist veel mitu kuud enne kui maha rahuneb.
Täiskasvanud tuhkur on õige kasvatamise korral rahulik ja sõbralik perelemmik, kes ei ole agressiivne oma pereliikmete suhtes..
Hooldamine
Kui tuhkur tuleb koju
Enne tuhkru koju toomist oleks hea, kui iga omanik vaataks oma elamise väga kriitilise pilguga üle. Mõned olulisemad tähelepanekud:
Tuhkrule on vaja magamiseks pesa või korraliku sisustusega puuri, liivakaste vastavalt vajadusele, joogipudel, söögikauss; mängimiseks torud, tunnelid, pallid (mitte kummist); jalutamiseks sobivad traksid ja rihm, reisimiseks transpordipuur.
Tuhkru pidamiseks on enimsobivad kaks varianti: kas vabapidamine nagu kassil või veedab tuhkur osa päevast puuris. Esimese valiku puhul peaks tuhkrule kuskile turvalisse ja varjatud kohta sisse seadma pesa, kus oleks mõnus pikutada või sügavat und nautida. Selleks sobib väga hästi kassidele mõeldud pehme majake, asja ajab ära ka mõni dressipluus või kampsun, mis on mõnusalt pehme ning kuhu on hea sisse pugeda. Samuti sobib selleks nt mõni pappkarp/kast, kuhu sisse on kortsutatud ajalehti või pandud suurem tükk pehmet riiet. Enimlevinud on osaline puuris pidamine. Puuri olemasolu ja selle mõningane kasutamine sisendab tuhkrule distsipliini ja samas on selline variant mugav pererahvale. Puur muutub üsna peagi tuhkrule turvaliseks kohaks, kus on mõnus magada. Puuri kasutamisel on oluline et vallatu tegelane saaks piisavalt joosta ja mängida. Hea oleks kui tuhkur oleks puuris ainult öö või siis ka selle päeva osa, kus kedagi kodus pole (oleneb jälle tuhkrust ja kodust). Ülejäänud tuhkru ärkveloleku aja võiks ta vabalt toas või mitmes ruumis ringi liikuda. Tuhkur vajab oma aktiivsuse ja seltskondlikkuse tõttu mitu tundi vabalt liikumist iga päev.
Toitmine
Tuhkrute söötmises on mitu koolkonda. Üks neist eelistab ainult kuivtoiduga söötmist, mis on kahtlemata kõige mugavam; mõned kasutavad sellist varianti, et lisaks kuivtoidule antakse vahetevahel söögiks liha, siseelundeid, juur-ja puuvilja; kuid mujal maailmas kogub populaarsust naturaalne söötmine/toortoitmine.
Kuivtoidupõhine:
Paljud toidavad tuhkruid ainult kuivtoiduga ja mitte midagi lisaks juurde ei anna. Põhimõte selles, et kuivtoit on niigi tasakaalustatud ja kui taskaalustatud söögile ise oma peaga midagi lisaks andma hakata, siis see viib üldise tasakaalu paigast ära ja toit pole enam nii tervislik.
Kuivtoidu plussid:
*söök on tasakaalustatud, ei pea ise oma pead vaevama mida ja kui palju anda
*lihtne ja mugav kasutada
Miinused:
*kõige suurem miinus on hambakivi tekitamine, mille vastu ei aita muu kui mehaaniline kivi eemaldamine. Kõik kuivtoidud tekitavad mingil määral hambakivi. Hambakivi tekkimine on tuhkrutel suur probleem
*toortoiduga võrreldes suuremad junnid
*vale söögi valiku puhul võivad tekkida terviseprobleemid
Tuhkrule sobivad spetsiaalsed kuivtoidud (nt Totally Ferret või mõned muud meil pakutavad) või kassipoegadele mõeldud kvaliteetkuivtoidud. Marketites müüdavad odavad kassitoidud tuhkrutele ei sobi!!! Kuna tuhkru toitainete vajadus on siiski kassi omast erinev, siis kassisöökidest vasatvad kõige rohkem tuhkru vajadustele just kvaliteetsöögid. Tuhkrul on väga kiire ainevahetus ja lühikese seedimisaja jooksul peab ta omandama võimalikult palju energiat ja toitaineid, mida odavates söötades kahjuks ei leidu. Oluline on jälgida rasvasisaldust ja valguprotsenti söögipakil.
Tuhkru õigeks toitmiseks peab söök sisaldama:
Kassisöökidest on sobilikud nt Hill's kassipoja söök kanaga, Royal Caninilt Babycat ja Sensible. Kindlasti leidub häid kassisööke veel, mis rahuldaksid tuhkrute nõudmised.
Segasöötmine:
Teised jälle arvavad, et üksluine söök on igav ja tuhkrute meelte ergutmiseks või vahetevahel maiuse pakkumiseks kasutatakse ka muud peale krõbuskite. Arvamusi on erinevaid. Loomulikult on igal meetodil omad plussid ja miinused.
Plussid:
*tuhkrul on maitsevaheldus ja magu harjub erineva söögiga
*liha närimine puhastab kuivtoidu poolt rikutud hambaid
Miinused:
*oht kuivtoidu tasakaalu rikkuda
Tuhkrule võib anda lisaks kuivtoidule ka toortoitu (vutimuna, liha, juur-ja puuvilju), maiustusena rosinaid või muidu isuäratavaid palasid. Lihast on lemmikud kanaliha (üldse igasugune linnuliha) ja veiseliha, sobib ka nt lambaliha, küülikuliha. Sealiha anda ei tohi. Heaks maiuspalaks on erinevad loomade siseelundid (maks, kanasüdamed, pugud jne).
NB! Kõik liha ja siseelundid antakse tuhkrule toorelt.
Ei soovitata anda kala ning keelatud on piimatooted. Tuhkru organism ei omasta piimatoodetes sisalduvat laktoosi, mille tulemusena tekib kõhulahtisus ning vedeliku kaotus, mis võib lõppeda ka surmaga. Piimatoodete all on mõeldud lehmapiimast produkte. Kitse/lamba või sojapiima võib tuhkrule vahetevahel pakkuda.
Kodus valmistatavad söögid ei tohiks muutuda tuhkru põhitoiduks, kuna tegemist on lihasööja loomaga, kellel on vaja hästi omastatavat energiarikast toitu. Kodused supid ja kastmed teevad tuhkrule küll täiskõhu tunde, kuid igapäevaseks tegevuseks vajalikku energiat ta sealt ei omasta.
Toortoitmine/naturaalne sööt:
Mujal maailmas suurt populaarsust võitnud söötmismudel. Sellisel viisil kasvatatakse üles ka pesakondasid ja toidetakse ka vanasid tuhkruid.
Plussid:
*korraliku läbimõtlemise tulemusena saab tuhkur tasakaalustatud sööki
*võimalik vastavalt tuhkru vajadustele toitu muuta
*omanik teab täpselt mida tema tuhkur endale sisse sööb, ülevaade sellest
*hambakivi ei teki, sest kontide närimine puhastab hambaid
*selle söötmissüsteemiga on võimalik ennetada erinevaid vitamiiniprobleeme, nt suvel karvutuks muutuvaid tuhkrute sabasid
Miinused:
*alguses võib see söötmine tunduda jubeda mässamisena, võtab aega, tuleb läbi mõelda, mida tuhkrule sööta
*on pisikene oht, et tuhkur võib ennast mõne kondikilluga vigastada (praktikas seda eriti ei juhtu)
*tuhkrul võtab selle söögiga harjumine aega.
Toorttoitmine koosneb mitmest osast: lihaga kondid, hakkliha või filee, siseelundid, juur-ja puuviljad, lisaks erinevad vitamiinid, õlid.
Lihaga kondid moodustagu 50-75% toidust. Lihaga kondid on kanatiivad, -kaelad, -koivad, -kintsud, -sabad, -seljad, lehmasaba jne. Kontidest saab tuhkur vajalikku kaltsiumi. Kanakaelad, sabad, selg sisaldavad palju kõhre, mis tõttu tuleks nende söötmisega natukene ettevaatlik olla, sest liialdamisega võib tekkida kaltsiumipuudus. Noortele tuhkrutele, kellel luude arenguks ja kasvamiseks palju Ca vaja, tuleks anda kondisemaid osi, nt tiivad. Mujal maailmas antakse väga palju söögiks ka nn ühepäevaseid tibusid (surnud ja külmutatud). Pidi eriline maiuspala olema, kuid siin jälle seesama Ca vähesus.
Hakkliha või lihafilee moodustagu kuni 25% söögist. Sobib nii kana-, veise-, küüliku-, lambaliha. Hakkliha puhul tuleb jälgida, et poleks väga rasvane, ülekaaluoht.
Siseelundid 10-20% toidust. Siseelunditest on kindlasti lemmikumateks maks (kana või veise või mõne muu looma) kanasüdamed, pugud, antakse ka neerusid ja võimalusel ka loomamagu. Mkas ei ole soovitatav alla 6-kuusele tuhkrule. Soovituslik rotatsioon on 10% maksa (D-vitamiin) ja 10% süda/neer, muud siseelundid.
Aed-, juur- ja puuvilju võiks anda kuni 5% söögikogusest. Kui tuhkrul on võimalus süüa nt loomamagu (seal sees on igasugu ensüüme ja seedunud taimset ollus), siis pole juur- ja puuviljade lisamine menüsse vajalik. Kui tuhkrul seda võimalust pole (magu on raske leida turu pealt ja müüakse reeglina väga suurtes kogustes), siis kiudainete ja erinevate vitamiinide saamiseks tuleks anda natukene juur-ja puuvilju. Sobib nt kurk, spinat, seller, natukene paprikat, porgandit, kõrvitsat, peeti.
Toidule võib lisada nt päevalilleõli, talvisel perioodil kalamaksaõli (ei soovitata imetavatele ja tiinetele tuhkrutele ning poegadele alla 12-nädala), kevadeti küüslauku (hoiab eemal parasiidid, tugevdab organismi), merekapsapulbrit, erinevaid mineraale.
Alla 16-nädalastele kutsikatel soovitatakse lisaks anda ka kitse- või lambapiima iga päev. Hiljem kord nädalas.
Tuhkrule võib anda aegajalt ka muna. Kanamuna puhul munakollast, vutimuna puhul nii kollast kui valget. Munas leidub aineid, mis on tuhkrule väga kasulikud. Nt kui tuhkrul muutub suviti saba karvutuks, siis munakoguse suurendamine söögis aitab seda parandada ja vältida.
Söötmine: Tuhkur peaks iga päev sööma kuskil 7,5% oma kehakaalust, 1 kg tuhkru puhul o n igapäevane söögikogus 70-80g. Kõik eelnevad söögiprotsendid võib arvutada nädala peale, siis on lihtsam, muidu on arvutatud kogused liiga pisikesed. Nt 1 kg tuhkur sööb nädalas 750 g sööki, sellest 50-75% on 375-563g lihaga konte, 20 % ehk 188 g liha/hakkliha, 10-20%siseelundeid on 75-120 g nädalas, 5% juurikaid teeb 37 g.
Põhimõte on selles, et lihaga konte antakse nt 4 korda nädalas (nt 1 kg tuhkru puhul 70 g päevas) ja ülejäänud kolm päeva antakse püreestatud juurvilju koos siseelunditega (80 g päevas). See tehakse ühtlaseks massiks, kuna tuhkru organism ei suuda seedida juurvilja tükke. Siseelunditega segatakse seetõttu, et tuhkur juurvilju paremini sööks. Sellele segule võib lisada veel vajalikke õlisid, vitamiine, küüslauku jne. Kuna igapäevane söögikogus ühele tuhkrule on väike, siis võib korraga teha suurema koguse, see vajalikeks portsjoniteks jagada ja sügavkülma panna. Vajadusel täpne kogus üles sulatada. NB! vajalikud lisandid ja õlid tuleks söögile sisse segada enne ette andmist mitte enne külmutamist.
Info toortoitmise kohta võetud Internetist.
Vajalikud protseduurid
Tuhkrul tuleks regulaarselt lõigata küüsi, vajadusel teda pesta ja puhastada kõrvu. Vähemalt kaks korda aastas peaks profülaktika mõttes tegema kirbutõrjet.
Küünte lõikamiseks sobivad kassidele ja koertele mõeldud küünetangid.
Kõrvade puhastamiseks sobivad vatitikud ja kõrvapuhastuslahus (koerte või kasside oma). Kuiva tikuga ei tohi kõrvu puhastada, kuna vatt kraabib hella nahka ja tekitab vigastusi.
Pesemiseks sobivad koertele/kassidele mõeldud šampoonid, on olemas ka šampoonid spetsiaalselt tuhkrutele. Pesta ei tohiks sagedamini kui kord kuus. Tihe pesemine ei vähenda tuhkrule iseloomulikku lõhna vaid tugevdab seda veelgi. Sage pesemine muudab tuhkru karva hapraks ja kuivaks ning rikub hella naha loomulikku rasusust, mille tulemusena muutub loomakese nahk kuivaks ning see põhjustab sügelemist ja ketendust.
Kui tuhkrul on kirpe või ta puutub kokku loomadega, kellelt võib neid saada, peaks tegema tõrjet vastavalt vajadusele. Selleks sobib nt Frontline spray, mida saab karvadesse pihustada. Igasugused koertele/kassidele naha peale tilgutamiseks mõeldud ampullid on tuhkru jaoks liiga kange toimega ning neid ei soovitata kasutada. Teine sobilik vahend on Stronghold Puppy, millel on lisaks kirpudele ka usside ja muude parasiitide vastane toime.
Aeg ajalt tuleks pesta tuhkru puuri sisustust ja tema magamisriideid.
Liivakastis käimine
Et vältida õnnetusi ja vähendada koristusvajadust, peaks igas toas tuhkru jaoks olema liivakast. Üldjuhul teeb isegi väike kutsikas väikesel territooriumil oma hädad liivakasti (puuris näiteks), kuid suure toa puhul võib alguses juhtuda, et ta ei suuda vajaliku kiirusega orienteeruda ja häda maandub sinna kuhu juhtub. Et tulevikus oleks vähem pahandusi, siis tuleks väikest tuhkrupoega pidevalt jälgida ja vajaduse tekkimisel teda liivakasti panna. Reeglina teeb ta alati häda pärast magamist, pärast söömist ja ka siis, kui on juba piisavalt kaua mänginud. Tuhkrul on väga kiire seedimine ja isegi täiskasvanud loom käib liivakastis iga 3-4 tunni tagant. Võimalusel kasutab tuhkur loomulike vajaduste rahuldamiseks alati nurka või seina äärt. Vajadusest liivakasti minna saab aru selle järgi, kui tuhkur hakkab kindla kavatsusega mööda seina ääri jooksma, nuusutama või hakkab tagurpidi liikudes ja saba püsti hoides kuskile tagurdama.
Kui on juhtunud õnnetus ja tuhkur on oma häda teinud valesse kohta või kastist mööda, tuleb see koht hoolikalt puhastada tugevalt lõhnava puhastusvahendiga, et tuhkur seal pissilõhna ei tunneks. Vastasel juhul üritab ta järgmisel korral samasse kohta pissida. Kui tal kujuneb välja mingi lemmikkoht peale liivakasti, kuhu oma hädasid teha, siis võib sinna ka liivakasti panna, et ta põrandale ei teeks või pudistada selle koha peale nt kuivtoitu. Reeglina tuhkur söögi juurde oma asju ajama ei lähe.
Liivakasti peab puhastama üsna sageli, sest tuhkur ei lähe musta kasti, vaid teeb pigem mööda. Korraliku puhastamise puhul ei teki elamisse tuhkru lõhna. Liivakasti täitmiseks sobivad kõige paremini erinevad saepurugraanulid (pressitud puit), sest need vähendavad väljaheidete haisu ning on tuhkrule ja omanikule mugavad kasutada. Samuti ei vea tuhkur graanuleid oma jalgadega mööda elamist laiali nagu mõne peenema kassiliiva puhul. Liiva kasutades peab jälgima, et see ei tolmaks. Tolmav liiv põhjustab hingamisteede ärritusi, kuna tuhkrule meeldib puhtas liivas kaevamas käia.
Jalutamine, õues viibimine
Tuhkruga õues käimine ei ole kohustuslik, kuid seda võib teha igal aastaajal sõltuvalt ilmast. Tingimuseks on see, et tuhkur peab olema nõuete kohaselt vaktsineeritud. Õues pole hea viibida väga niiske ja märja ilma korral. Tuhkrul on lühikesed jalad ja mistõttu võib ta kergesti läbi vettida ja külmetuda. Talveks kasvatab tuhkur endale paksu ja koheva kasuka ja külma ei karda. Tuhkrule meeldib väga lumes möllata ja auke uuristada. Väga käreda pakasega siiski õue minna ei tasu ?
Jalutamiseks on vajalikud traksid ja piisavalt pikk rihm (nt flexi). Vabas looduses, kus tuhkrul ei ole eriti suuri võimalusi peitu pugemiseks, võib ka vabalt ilma rihmata jalutada.
Kraapimine, kaevamine
See on tuhkru üks lemmikumaid tegevusi ja selle vältimine on peaaegu võimatu.
Tuhkrupoeg, nagu ka koerakutsikas või kassipoeg tahab mängida, kuid enamasti mängib hammastega, st et hammustab ja päris kõvasti. Selline on tuhkrute omavaheline suhtlemine ja niimoodi üritab ta mängida ka inimestega. Kui ta teeb hammustades haiget, siis peaks mänguhimulise jõnglase korrale kutsuma. Tuhkur õpib väga aeglaselt ja temaga tuleb olla järjekindel, vastasel juhul ei tule temast meeldiv kaaslane.
Hammustamise vältimiseks ja halva kombe lõpetamiseks on päris mitu varianti:
Enne tuhkru koju toomist oleks hea, kui iga omanik vaataks oma elamise väga kriitilise pilguga üle. Mõned olulisemad tähelepanekud:
- Kontrolli, kas ruumides pole seinapragu või auku, kuhu tuhkrul õnnestuks sisse pugeda ja ära kaduda. Toad peavad olema täiesti kindlad, välisuks korralikult suletud.
- Eemalda põrandalt või tuhkru hüppekaugusest/kõrgusest lillepotid
- Pane jalanõud kindlasse kohta (kraapimisoht)
- Säti mööbel nii, et tuhkur ei saaks ronida aknalauale, söögilauale, kappide/riiulite otsa, kust oleks kõrge kukkumine
- Sea sisse puur või pesa
- Otsusta,
millistes ruumides tuhkur hakkab elutsema ja millised toad jäävad tema
jaoks suletuks. Kui ei taha tuhkrut mõnda tuppa lasta, siis oleks parem,
kui ta kunagi sinna ei saa.
Tuhkrule on vaja magamiseks pesa või korraliku sisustusega puuri, liivakaste vastavalt vajadusele, joogipudel, söögikauss; mängimiseks torud, tunnelid, pallid (mitte kummist); jalutamiseks sobivad traksid ja rihm, reisimiseks transpordipuur.
Tuhkru pidamiseks on enimsobivad kaks varianti: kas vabapidamine nagu kassil või veedab tuhkur osa päevast puuris. Esimese valiku puhul peaks tuhkrule kuskile turvalisse ja varjatud kohta sisse seadma pesa, kus oleks mõnus pikutada või sügavat und nautida. Selleks sobib väga hästi kassidele mõeldud pehme majake, asja ajab ära ka mõni dressipluus või kampsun, mis on mõnusalt pehme ning kuhu on hea sisse pugeda. Samuti sobib selleks nt mõni pappkarp/kast, kuhu sisse on kortsutatud ajalehti või pandud suurem tükk pehmet riiet. Enimlevinud on osaline puuris pidamine. Puuri olemasolu ja selle mõningane kasutamine sisendab tuhkrule distsipliini ja samas on selline variant mugav pererahvale. Puur muutub üsna peagi tuhkrule turvaliseks kohaks, kus on mõnus magada. Puuri kasutamisel on oluline et vallatu tegelane saaks piisavalt joosta ja mängida. Hea oleks kui tuhkur oleks puuris ainult öö või siis ka selle päeva osa, kus kedagi kodus pole (oleneb jälle tuhkrust ja kodust). Ülejäänud tuhkru ärkveloleku aja võiks ta vabalt toas või mitmes ruumis ringi liikuda. Tuhkur vajab oma aktiivsuse ja seltskondlikkuse tõttu mitu tundi vabalt liikumist iga päev.
Toitmine
Tuhkrute söötmises on mitu koolkonda. Üks neist eelistab ainult kuivtoiduga söötmist, mis on kahtlemata kõige mugavam; mõned kasutavad sellist varianti, et lisaks kuivtoidule antakse vahetevahel söögiks liha, siseelundeid, juur-ja puuvilja; kuid mujal maailmas kogub populaarsust naturaalne söötmine/toortoitmine.
Kuivtoidupõhine:
Paljud toidavad tuhkruid ainult kuivtoiduga ja mitte midagi lisaks juurde ei anna. Põhimõte selles, et kuivtoit on niigi tasakaalustatud ja kui taskaalustatud söögile ise oma peaga midagi lisaks andma hakata, siis see viib üldise tasakaalu paigast ära ja toit pole enam nii tervislik.
Kuivtoidu plussid:
*söök on tasakaalustatud, ei pea ise oma pead vaevama mida ja kui palju anda
*lihtne ja mugav kasutada
Miinused:
*kõige suurem miinus on hambakivi tekitamine, mille vastu ei aita muu kui mehaaniline kivi eemaldamine. Kõik kuivtoidud tekitavad mingil määral hambakivi. Hambakivi tekkimine on tuhkrutel suur probleem
*toortoiduga võrreldes suuremad junnid
*vale söögi valiku puhul võivad tekkida terviseprobleemid
Tuhkrule sobivad spetsiaalsed kuivtoidud (nt Totally Ferret või mõned muud meil pakutavad) või kassipoegadele mõeldud kvaliteetkuivtoidud. Marketites müüdavad odavad kassitoidud tuhkrutele ei sobi!!! Kuna tuhkru toitainete vajadus on siiski kassi omast erinev, siis kassisöökidest vasatvad kõige rohkem tuhkru vajadustele just kvaliteetsöögid. Tuhkrul on väga kiire ainevahetus ja lühikese seedimisaja jooksul peab ta omandama võimalikult palju energiat ja toitaineid, mida odavates söötades kahjuks ei leidu. Oluline on jälgida rasvasisaldust ja valguprotsenti söögipakil.
Tuhkru õigeks toitmiseks peab söök sisaldama:
- vähemalt 30-40% proteiini/valku (kas kana-või lambapõhine söök)
- rasvasisaldus vähemalt 20-30%
- kiudaineid peaks olema alla 3%.
Kassisöökidest on sobilikud nt Hill's kassipoja söök kanaga, Royal Caninilt Babycat ja Sensible. Kindlasti leidub häid kassisööke veel, mis rahuldaksid tuhkrute nõudmised.
Segasöötmine:
Teised jälle arvavad, et üksluine söök on igav ja tuhkrute meelte ergutmiseks või vahetevahel maiuse pakkumiseks kasutatakse ka muud peale krõbuskite. Arvamusi on erinevaid. Loomulikult on igal meetodil omad plussid ja miinused.
Plussid:
*tuhkrul on maitsevaheldus ja magu harjub erineva söögiga
*liha närimine puhastab kuivtoidu poolt rikutud hambaid
Miinused:
*oht kuivtoidu tasakaalu rikkuda
Tuhkrule võib anda lisaks kuivtoidule ka toortoitu (vutimuna, liha, juur-ja puuvilju), maiustusena rosinaid või muidu isuäratavaid palasid. Lihast on lemmikud kanaliha (üldse igasugune linnuliha) ja veiseliha, sobib ka nt lambaliha, küülikuliha. Sealiha anda ei tohi. Heaks maiuspalaks on erinevad loomade siseelundid (maks, kanasüdamed, pugud jne).
NB! Kõik liha ja siseelundid antakse tuhkrule toorelt.
Ei soovitata anda kala ning keelatud on piimatooted. Tuhkru organism ei omasta piimatoodetes sisalduvat laktoosi, mille tulemusena tekib kõhulahtisus ning vedeliku kaotus, mis võib lõppeda ka surmaga. Piimatoodete all on mõeldud lehmapiimast produkte. Kitse/lamba või sojapiima võib tuhkrule vahetevahel pakkuda.
Kodus valmistatavad söögid ei tohiks muutuda tuhkru põhitoiduks, kuna tegemist on lihasööja loomaga, kellel on vaja hästi omastatavat energiarikast toitu. Kodused supid ja kastmed teevad tuhkrule küll täiskõhu tunde, kuid igapäevaseks tegevuseks vajalikku energiat ta sealt ei omasta.
Toortoitmine/naturaalne sööt:
Mujal maailmas suurt populaarsust võitnud söötmismudel. Sellisel viisil kasvatatakse üles ka pesakondasid ja toidetakse ka vanasid tuhkruid.
Plussid:
*korraliku läbimõtlemise tulemusena saab tuhkur tasakaalustatud sööki
*võimalik vastavalt tuhkru vajadustele toitu muuta
*omanik teab täpselt mida tema tuhkur endale sisse sööb, ülevaade sellest
*hambakivi ei teki, sest kontide närimine puhastab hambaid
*selle söötmissüsteemiga on võimalik ennetada erinevaid vitamiiniprobleeme, nt suvel karvutuks muutuvaid tuhkrute sabasid
Miinused:
*alguses võib see söötmine tunduda jubeda mässamisena, võtab aega, tuleb läbi mõelda, mida tuhkrule sööta
*on pisikene oht, et tuhkur võib ennast mõne kondikilluga vigastada (praktikas seda eriti ei juhtu)
*tuhkrul võtab selle söögiga harjumine aega.
Toorttoitmine koosneb mitmest osast: lihaga kondid, hakkliha või filee, siseelundid, juur-ja puuviljad, lisaks erinevad vitamiinid, õlid.
Lihaga kondid moodustagu 50-75% toidust. Lihaga kondid on kanatiivad, -kaelad, -koivad, -kintsud, -sabad, -seljad, lehmasaba jne. Kontidest saab tuhkur vajalikku kaltsiumi. Kanakaelad, sabad, selg sisaldavad palju kõhre, mis tõttu tuleks nende söötmisega natukene ettevaatlik olla, sest liialdamisega võib tekkida kaltsiumipuudus. Noortele tuhkrutele, kellel luude arenguks ja kasvamiseks palju Ca vaja, tuleks anda kondisemaid osi, nt tiivad. Mujal maailmas antakse väga palju söögiks ka nn ühepäevaseid tibusid (surnud ja külmutatud). Pidi eriline maiuspala olema, kuid siin jälle seesama Ca vähesus.
Hakkliha või lihafilee moodustagu kuni 25% söögist. Sobib nii kana-, veise-, küüliku-, lambaliha. Hakkliha puhul tuleb jälgida, et poleks väga rasvane, ülekaaluoht.
Siseelundid 10-20% toidust. Siseelunditest on kindlasti lemmikumateks maks (kana või veise või mõne muu looma) kanasüdamed, pugud, antakse ka neerusid ja võimalusel ka loomamagu. Mkas ei ole soovitatav alla 6-kuusele tuhkrule. Soovituslik rotatsioon on 10% maksa (D-vitamiin) ja 10% süda/neer, muud siseelundid.
Aed-, juur- ja puuvilju võiks anda kuni 5% söögikogusest. Kui tuhkrul on võimalus süüa nt loomamagu (seal sees on igasugu ensüüme ja seedunud taimset ollus), siis pole juur- ja puuviljade lisamine menüsse vajalik. Kui tuhkrul seda võimalust pole (magu on raske leida turu pealt ja müüakse reeglina väga suurtes kogustes), siis kiudainete ja erinevate vitamiinide saamiseks tuleks anda natukene juur-ja puuvilju. Sobib nt kurk, spinat, seller, natukene paprikat, porgandit, kõrvitsat, peeti.
Toidule võib lisada nt päevalilleõli, talvisel perioodil kalamaksaõli (ei soovitata imetavatele ja tiinetele tuhkrutele ning poegadele alla 12-nädala), kevadeti küüslauku (hoiab eemal parasiidid, tugevdab organismi), merekapsapulbrit, erinevaid mineraale.
Alla 16-nädalastele kutsikatel soovitatakse lisaks anda ka kitse- või lambapiima iga päev. Hiljem kord nädalas.
Tuhkrule võib anda aegajalt ka muna. Kanamuna puhul munakollast, vutimuna puhul nii kollast kui valget. Munas leidub aineid, mis on tuhkrule väga kasulikud. Nt kui tuhkrul muutub suviti saba karvutuks, siis munakoguse suurendamine söögis aitab seda parandada ja vältida.
Söötmine: Tuhkur peaks iga päev sööma kuskil 7,5% oma kehakaalust, 1 kg tuhkru puhul o n igapäevane söögikogus 70-80g. Kõik eelnevad söögiprotsendid võib arvutada nädala peale, siis on lihtsam, muidu on arvutatud kogused liiga pisikesed. Nt 1 kg tuhkur sööb nädalas 750 g sööki, sellest 50-75% on 375-563g lihaga konte, 20 % ehk 188 g liha/hakkliha, 10-20%siseelundeid on 75-120 g nädalas, 5% juurikaid teeb 37 g.
Põhimõte on selles, et lihaga konte antakse nt 4 korda nädalas (nt 1 kg tuhkru puhul 70 g päevas) ja ülejäänud kolm päeva antakse püreestatud juurvilju koos siseelunditega (80 g päevas). See tehakse ühtlaseks massiks, kuna tuhkru organism ei suuda seedida juurvilja tükke. Siseelunditega segatakse seetõttu, et tuhkur juurvilju paremini sööks. Sellele segule võib lisada veel vajalikke õlisid, vitamiine, küüslauku jne. Kuna igapäevane söögikogus ühele tuhkrule on väike, siis võib korraga teha suurema koguse, see vajalikeks portsjoniteks jagada ja sügavkülma panna. Vajadusel täpne kogus üles sulatada. NB! vajalikud lisandid ja õlid tuleks söögile sisse segada enne ette andmist mitte enne külmutamist.
Info toortoitmise kohta võetud Internetist.
Vajalikud protseduurid
Tuhkrul tuleks regulaarselt lõigata küüsi, vajadusel teda pesta ja puhastada kõrvu. Vähemalt kaks korda aastas peaks profülaktika mõttes tegema kirbutõrjet.
Küünte lõikamiseks sobivad kassidele ja koertele mõeldud küünetangid.
Kõrvade puhastamiseks sobivad vatitikud ja kõrvapuhastuslahus (koerte või kasside oma). Kuiva tikuga ei tohi kõrvu puhastada, kuna vatt kraabib hella nahka ja tekitab vigastusi.
Pesemiseks sobivad koertele/kassidele mõeldud šampoonid, on olemas ka šampoonid spetsiaalselt tuhkrutele. Pesta ei tohiks sagedamini kui kord kuus. Tihe pesemine ei vähenda tuhkrule iseloomulikku lõhna vaid tugevdab seda veelgi. Sage pesemine muudab tuhkru karva hapraks ja kuivaks ning rikub hella naha loomulikku rasusust, mille tulemusena muutub loomakese nahk kuivaks ning see põhjustab sügelemist ja ketendust.
Kui tuhkrul on kirpe või ta puutub kokku loomadega, kellelt võib neid saada, peaks tegema tõrjet vastavalt vajadusele. Selleks sobib nt Frontline spray, mida saab karvadesse pihustada. Igasugused koertele/kassidele naha peale tilgutamiseks mõeldud ampullid on tuhkru jaoks liiga kange toimega ning neid ei soovitata kasutada. Teine sobilik vahend on Stronghold Puppy, millel on lisaks kirpudele ka usside ja muude parasiitide vastane toime.
Aeg ajalt tuleks pesta tuhkru puuri sisustust ja tema magamisriideid.
Liivakastis käimine
Et vältida õnnetusi ja vähendada koristusvajadust, peaks igas toas tuhkru jaoks olema liivakast. Üldjuhul teeb isegi väike kutsikas väikesel territooriumil oma hädad liivakasti (puuris näiteks), kuid suure toa puhul võib alguses juhtuda, et ta ei suuda vajaliku kiirusega orienteeruda ja häda maandub sinna kuhu juhtub. Et tulevikus oleks vähem pahandusi, siis tuleks väikest tuhkrupoega pidevalt jälgida ja vajaduse tekkimisel teda liivakasti panna. Reeglina teeb ta alati häda pärast magamist, pärast söömist ja ka siis, kui on juba piisavalt kaua mänginud. Tuhkrul on väga kiire seedimine ja isegi täiskasvanud loom käib liivakastis iga 3-4 tunni tagant. Võimalusel kasutab tuhkur loomulike vajaduste rahuldamiseks alati nurka või seina äärt. Vajadusest liivakasti minna saab aru selle järgi, kui tuhkur hakkab kindla kavatsusega mööda seina ääri jooksma, nuusutama või hakkab tagurpidi liikudes ja saba püsti hoides kuskile tagurdama.
Kui on juhtunud õnnetus ja tuhkur on oma häda teinud valesse kohta või kastist mööda, tuleb see koht hoolikalt puhastada tugevalt lõhnava puhastusvahendiga, et tuhkur seal pissilõhna ei tunneks. Vastasel juhul üritab ta järgmisel korral samasse kohta pissida. Kui tal kujuneb välja mingi lemmikkoht peale liivakasti, kuhu oma hädasid teha, siis võib sinna ka liivakasti panna, et ta põrandale ei teeks või pudistada selle koha peale nt kuivtoitu. Reeglina tuhkur söögi juurde oma asju ajama ei lähe.
Liivakasti peab puhastama üsna sageli, sest tuhkur ei lähe musta kasti, vaid teeb pigem mööda. Korraliku puhastamise puhul ei teki elamisse tuhkru lõhna. Liivakasti täitmiseks sobivad kõige paremini erinevad saepurugraanulid (pressitud puit), sest need vähendavad väljaheidete haisu ning on tuhkrule ja omanikule mugavad kasutada. Samuti ei vea tuhkur graanuleid oma jalgadega mööda elamist laiali nagu mõne peenema kassiliiva puhul. Liiva kasutades peab jälgima, et see ei tolmaks. Tolmav liiv põhjustab hingamisteede ärritusi, kuna tuhkrule meeldib puhtas liivas kaevamas käia.
Jalutamine, õues viibimine
Tuhkruga õues käimine ei ole kohustuslik, kuid seda võib teha igal aastaajal sõltuvalt ilmast. Tingimuseks on see, et tuhkur peab olema nõuete kohaselt vaktsineeritud. Õues pole hea viibida väga niiske ja märja ilma korral. Tuhkrul on lühikesed jalad ja mistõttu võib ta kergesti läbi vettida ja külmetuda. Talveks kasvatab tuhkur endale paksu ja koheva kasuka ja külma ei karda. Tuhkrule meeldib väga lumes möllata ja auke uuristada. Väga käreda pakasega siiski õue minna ei tasu ?
Jalutamiseks on vajalikud traksid ja piisavalt pikk rihm (nt flexi). Vabas looduses, kus tuhkrul ei ole eriti suuri võimalusi peitu pugemiseks, võib ka vabalt ilma rihmata jalutada.
Kraapimine, kaevamine
See on tuhkru üks lemmikumaid tegevusi ja selle vältimine on peaaegu võimatu.
- Selle vähendamiseks tuleks tuhkru käpaulatusest eemaldada sellised esemed, mida ta oma tegevusega võib kahjustada (nt igasugused vahtkummist tooted, rannaplätud, matkamadratsid).
- Mingil määral aitab ka see, kui tema küüned on regulaarselt lühikeseks lõigatud (lõigata nt kord nädalas)
- Vanema tuhkru puhul aitab ka keelamisest, kuid noor ja rumal tuhkrukutsikas ei saa sellest aru.
Tuhkrupoeg, nagu ka koerakutsikas või kassipoeg tahab mängida, kuid enamasti mängib hammastega, st et hammustab ja päris kõvasti. Selline on tuhkrute omavaheline suhtlemine ja niimoodi üritab ta mängida ka inimestega. Kui ta teeb hammustades haiget, siis peaks mänguhimulise jõnglase korrale kutsuma. Tuhkur õpib väga aeglaselt ja temaga tuleb olla järjekindel, vastasel juhul ei tule temast meeldiv kaaslane.
Hammustamise vältimiseks ja halva kombe lõpetamiseks on päris mitu varianti:
- hellahingelisele tuhkrule piisab, kui teha kõva häält ja kiljuda näiteks AI või EI või tema peale kõvasti sisiseda, sest niimoodi käituvad tuhkrud omavahel, kui neile midagi ei meeldi;
- iga kord, kui tuhkur hammustab, mängimine lõpetada ja temast mitte välja teha (see variant ei tööta eriti, sest tuhkur leiab ka ise endale põnevat tegevust);
- vastu nina nipsu tegemine;
- enda sõrme tuhkrule kurku lükkamine (tundub jõhker, kuid kui tuhkur sind valusasti hammustab, siis on see päris hea variant, sest pärast seda tavaliselt on mingiks ajaks rahu majas);
- kui tuhkur satub väga hoogu ja pidevalt hammustab, pane ta karistuseks puuri kinni;
- samuti võid oma käsi määrida mõne pahamaitselise asjaga (sinep, pipar, sidrun). Siis on pärast igat hammustust tuhkrul paha maitse suus.
- ninast kinni võtmine, et ta ei saa hingata (katad sõrmedega tema ninasõõrmed). Seda võib ka siis kasutada, kui tuhkur ei taha oma hambaid sinu küljest lahti lasta.
- turjast kinni võtmine ja sakutamine või mööda
põrandat lohistamine ja samal ajal sisisemine. Selliselt käituvad
tuhkrud omavahel ja sellisest käitumisest inimese poolt võib ka abi
olla.